Mis on Vana Testamendi lugu?

Vastus



Kohe alguses oli Jumal juba olemas. Jumal lõi aja ja universumi enda rõõmuks oma sõna jõul, muutmata midagi millekski. Kuuendal loomise päeval tegi Jumal midagi ainulaadset: inimkonna – mehe ja naise – lõi Tema sarnaseks. Kuna Jumal lõi kaks esimest inimest meheks ja naiseks, sõlmis ta abielulepingu (1. Moosese 1–2).

Jumal paigutas mehe ja tema naise Eedeni aeda, täiuslikku keskkonda, ja andis neile vastutuse aia eest hoolitseda. Jumal lubas neil süüa aias mis tahes viljast peale ühe: hea ja kurja tundmise puu oli neile keelatud. Neil oli valida, kas kuuletuda või mitte kuuletuda, kuid Jumal hoiatas neid, et kui nad ei kuuletu, on surm (1. Moosese 2:15-17).



Vahepeal mässas võimas ingel nimega Lucifer taevas Jumala vastu. Tema ja üks kolmandik inglite hulgast heideti taevast välja. Lucifer tuli aeda, kus olid mees ja ta naine. Seal võttis ta mao kuju ja kiusas Eevat, esimest naist, Jumalale sõnakuulmatud, süües keelatud vilja. Ta ütles talle, et ta ei sure ja et vili on talle tegelikult hea. Ta uskus valesid ja sõi osa viljast. Seejärel andis ta vilja oma abikaasale Adamile ja ka too sõi selle ära. Paar sai kohe aru, et nad olid valesti teinud. Nad tundsid häbi, haavatavad ja paljastatud. Kui Jumal tuli neid otsima, peitsid nad end (Jesaja 14:12-15; 1. Moosese 3).



Muidugi, Jumal leidis nad. Kohtuotsus tehti. Maa oli neetud mehe pärast: see ei too enam kergesti oma vilja; selle asemel peab inimene saagi saamiseks vaeva nägema. Naist neetud valust sünnituse ajal. Madu oli neetud sellest ajast peale tolmus roomama. Ja siis andis Jumal lubaduse: ühel päeval sünnib naisest keegi, kes võitleb maoga. See Üks purustaks Mao pea, kuigi Ta saaks selle käigus vigastada. Seejärel tappis Jumal looma ja andis patusele paarile nahakatte, enne kui ta nad Eedenist välja ajas (1. Moosese 3:15–19, 21).

Esipaari peres jätkus võitlus hea ja kurja vahel. Üks nende poegadest, Kain, mõrvas oma venna Aabeli ja sai tema teo eest neetud. Esimesele naisele sündis veel üks laps. Tema nimi oli Seth ( 1. Moosese 4:8, 25 ).



Mitu põlvkonda hiljem oli maailm täis kurjust. Vägivald ja Jumala hoolimatus olid lokkav. Jumal otsustas hävitada inimeste kurjuse ja alustada uuesti. Mehele nimega Noa, ühele Seti järglastele, anti armu (Jumala õnnistus neile, kes seda ei teeni). Jumal ilmutas Noale, et saadab suure veeuputuse, mis hävitab maa, ja andis Noale juhised laeva ehitamiseks, et veeuputus ellu jääda. Noa ehitas laeva ja kui aeg kätte jõudis, lasi Jumal igat liiki loomad laeva siseneda. Neid loomi koos Noa ja tema perega säästeti. Veeuputus hävitas kõik teised elusolendid maa peal (1. Moosese 6–8).

Pärast veeuputust hakkas Noa ja tema pere maad taasasustama. Kui nende järeltulijad hakkasid Jumalat trotsides endale monumenti ehitama, ajas Jumal nende keele segadusse. Maa elanikud eraldusid vastavalt oma keelerühmadele ja laiusid üle maa (1. Moosese 11:1-8).

Saabus aeg, mil Jumal alustas oma plaani tutvustada maailma maopurustajat. Esimene samm oli luua endale eraldatud rahvas. Ta valis mehe nimega Abraham ja tema naise Saara, et alustada uut inimrassi. Jumal kutsus Aabrahami oma kodust minema ja viis ta Kaananimaale. Jumal lubas Aabrahamile lugematul hulgal järeltulijaid, kes saavad Kaanani omaks. Jumal lubas õnnistada ka Aabrahami seemet ja selle seemne kaudu õnnistada kõiki maa rahvaid. Probleem oli selles, et Aabraham ja Saara olid vanad ja Saara oli viljatu. Kuid Aabraham uskus Jumala tõotust ja Jumal pidas Aabrahami usku õiguseks (1. Moosese 12:1-4; 15:6).

Õigel ajal õnnistas Jumal Aabrahami ja Saarat poja Iisakiga. Jumal kordas oma lubadust saada Iisakile palju järeltulijaid ja õnnistust. Iisakil olid kaksikud Eesav ja Jaakob. Jumal valis Jaakobi tõotatud õnnistuse pärijaks ja muutis tema nimeks Iisrael. Jaakobil/Iisraelil oli kaksteist poega, kellest said kaheteistkümne Iisraeli suguharu pead (1. Moosese 21:1-6; 25:19-26; 28:10-15; 35:23-26).

Suure näljahäda tõttu kolis Jaakob kogu oma pere Kaananist Egiptusesse. Enne surma andis Jaakob prohvetlikud õnnistused igale oma pojale. Juudale lubas ta, et tema järeltulijate seas on kuningas – see, keda austavad kõik maailma rahvad. Jaakobi pere suurenes Egiptuses ja jäi sinna järgmiseks 400 aastaks. Siis orjastas Egiptuse kuningas nad, kartes, et Iisraeli lapsi on liiga palju, et nendega toime tulla. Jumal äratas Leevi suguharust prohveti nimega Mooses, et tuua Iisraeli rahvas Egiptusest välja ja tagasi maale, mis oli Aabrahamile tõotatud (1. Moosese 46; 49; 2. Moosese 1:8-14; 3:7). -10).

Egiptusest lahkumisega kaasnes palju suuri imesid , sealhulgas Punase mere lahkuminek . Kui Iisraeli lapsed olid Egiptusest ohutult lahkunud, lõid Iisraeli lapsed leeri Siinai mäele, kus Jumal andis Moosesele Seaduse. See seadus, mis on kokku võetud kümnes käsus, oli aluseks lepingule, mille Jumal sõlmis Iisraeliga: kui nad peavad Tema käske, õnnistatakse neid, aga kui nad rikuvad Tema käske, kannatavad nad needuse all. Iisrael nõustus järgima Jumala seadust (2. Moosese 7–11; 14:21–22; 19–20).

Lisaks moraalikoodeksi kehtestamisele määratles Seadus preestri rolli ja nägi ette ohvrite toomise patu lunastamiseks. Lepitust sai teha ainult plekitu ohvri vere valamise kaudu. Seadus kirjeldas ka üksikasjalikult, kuidas ehitada püha telki ehk telki, milles elaks Jumala ligiolu ja kus Ta kohtub oma rahvaga (3. Moosese 1; 2. Moosese 25:8-9).

Pärast Seaduse saamist viis Mooses iisraellased Tõotatud Maa piirile. Kuid inimesed, kes kartisid Kaanani sõjakaid elanikke ja kahtlesid Jumala lubadustes, keeldusid sisenemast. Karistuseks pööras Jumal nad tagasi kõrbe, kus nad olid sunnitud 40 aastat rändama. Oma armus andis Jumal kogu rahvahulgale imekombel toitu ja vett (4Moosese 14:1–4, 34–35; 2. Moosese 16:35).

40 aasta lõpus Mooses suri. Üks tema viimaseid ettekuulutusi puudutas teise prohveti tulekut, kes oleks nagu Mooses ja keda rahvas peab kuulama. Moosese järglast Joosuat kasutas Jumal Iisraeli rahva tõotatud maale juhtimiseks. Nad läksid koos Jumala tõotusega, et ükski nende vaenlastest ei suuda neile vastu seista. Jumal näitas oma väge Jeerikos, esimeses linnas, mille nad kohtasid, lastes linna müürid maha kukkuda. Oma armus ja halastuses säästis Jumal uskliku hoora nimega Raahab Jeeriko hävingust (5. Moosese 18:15; Joosua 6).

Järgmiste aastate jooksul õnnestus Joosual ja iisraellastel enamik kaananlasi välja ajada ja maa jagati kaheteistkümne suguharu vahel. Maa vallutamine jäi aga poolikuks. Usu puudumise ja lihtsa sõnakuulmatuse tõttu ei õnnestunud neil tööd lõpetada ning kaananlaste taskud jäid alles. Need paganlikud mõjud avaldasid mõju iisraellastele, kes hakkasid ebajumalaid kummardama, rikkudes otseselt Jumala seadust (Joosua 15:63; 16:10; 18:1).

Pärast Joosua surma elasid iisraellased üle segase aja. Rahvas langeb ebajumalakummardamisse ja Jumal toob kohtuotsuse vaenlase orjastamise vormis. Jumala rahvas parandas meelt ja kutsus Issandat appi. Jumal tõstaks siis kohtuniku, et hävitada ebajumalaid, koondada inimesed ja võita vaenlane. Rahu kestis mõnda aega, kuid pärast kohtuniku surma langes rahvas alati tagasi ebajumalakummardamisse ja tsükkel kordus (Kohtumõistjate 17:6).

Lõplik kohtunik oli Samuel, kes oli ka prohvet. Tema ajal nõudis Iisrael, et nende üle valitseks kuningas, et olla nagu teised rahvad. Jumal täitis nende palve ja Saamuel võidis Sauli Iisraeli esimeseks kuningaks. Saul oli aga pettumus. Ta ei kuuletunud Jumalale ja eemaldati võimult. Jumal valis Taaveti Juuda suguharust Sauli asemel kuningaks. Jumal lubas Taavetile, et tal on järeltulija, kes valitseb troonil igavesti (1. Saamueli 8:5; 15:1, 26; 1. Ajaraamat 17:11–14).

Taaveti poeg Saalomon valitses pärast Taaveti surma Jeruusalemmas. Saalomoni poja valitsusajal puhkes kodusõda ja kuningriik jagunes: põhjapoolset kuningriiki kutsuti Iisraeliks ja lõunapoolset Juudaks. Juudas valitses Taaveti dünastia (1. Kuningate 2:1; 12).

Iisraeli kuningriigis oli katkematu hulk õelaid kuningaid. Ükski neist ei otsinud Issandat ega püüdnud juhtida rahvast Jumala Seaduse järgi. Jumal saatis neid hoiatama prohvetid, sealhulgas imettegevad Eelija ja Eliisa, kuid kuningad jätkasid oma kurjust. Lõpuks tõi Jumal Assüüria rahva Iisraeli kallale kohtuotsusega. Assüürlased küüditasid enamiku iisraellastest ja sellega sai põhjapoolse kuningriigi lõpp (1. Kuningate 17:1; 2. Kuningate 2. 17.).

Juuda kuningriigis oli oma osa õelaid kuningaid, kuid ahela katkestas aeg-ajalt jumalakartlik kuningas, kes tõesti armastas Issandat ja püüdis valitseda Seaduse järgi. Jumal oli ustav oma lubadusele ja õnnistas inimesi, kui nad järgisid Tema käske. Rahvas säilis Assüüria sissetungi ajal ja talus palju muid ohte. Sel ajal kuulutas prohvet Jesaja Juuda pattude vastu ja nägi ette Babüloonia sissetungi. Jesaja ennustas ka Issanda teenija tulekut – ta kannatab oma rahva pattude pärast ja saab au ning istub Taaveti troonile. Prohvet Miika ennustas, et tõotaja sünnib Petlemmas (Jesaja 37; 53:5; Miika 5:2).

Lõpuks langes ka Juuda rahvas jämedasse ebajumalakummardamisse. Jumal tõi Babüloni rahva kohtuotsusega Juuda vastu. Prohvet Jeremija koges Jeruusalemma langemist ja ennustas, et Babüloni juudi vangid naasevad 70 aasta pärast Tõotatud Maale. Jeremija kuulutas ka prohvetlikult tulevast lepingut, mille kohaselt seadus ei olnud kirjutatud kivitahvlitele, vaid Jumala rahva südamesse. Selle uue lepingu tulemuseks oleks Jumala patud andeksandmine (2. Kuningate 25:8–10; Jeremija 29:10; 31:31–34).

Babüloni vangistus kestis 70 aastat. Sel ajal teenisid prohvetid Taaniel ja Hesekiel. Taaniel ennustas paljude rahvaste tõusu ja langust. Ta ennustas ka Messia ehk Väljavalitu tulekut, kes tapetakse teiste pärast (Taaniel 2:36–45; 9:26).

Pärast Babüloni langemist pärslaste kätte lasti juudid Juudasse tagasi pöörduda. Paljud juudid pöördusid tagasi koju, et Jeruusalemm ja tempel uuesti üles ehitada. Nehemja ja Esra juhtisid neid ettevõtmisi prohvetite Haggai ja Sakarja julgustamisel. Üks Sakarja ennustustest sisaldas kirjeldust tulevasest kuningast, kes tuleb alandlikult Jeruusalemma, ratsutades eesli seljas (Nehemja 6:15–16; Esra 6:14–15; Sakarja 9:9).

Kuid mitte kõik juudid ei pöördunud Juudasse tagasi. Paljud otsustasid jääda Pärsiasse, kus Jumal ikka veel nende üle valvas. Juut nimega Ester tõusis Pärsia kuninganna auastmele ja aitas päästa kõigi kuningriigi juutide elusid (Ester 8:1).

Malakia kirjutas Vana Testamendi viimase raamatu. Ta kuulutas prohvetlikult, et Issand tuleb Tema templisse, kuid enne Tema saabumist valmistab teine ​​käskjalg Issandale teed. See sõnumitooja oleks nagu muiste prohvet Eelija. Pärast Malakia ettekuulutust läks veel 400 aastat, enne kui Jumal rääkis otse inimesega (Malakia 3:1; 4:5).

Vana Testament on lugu Jumala plaanist tuua ellu inimese lunastus. Vana Testamendi lõpul on Jumalal ainulaadne valitud rahvas, kes mõistab vereohvrite tähtsust, usub Aabrahamile ja Taavetile antud tõotusi ning ootab Lunastajat. Lühidalt öeldes on nad valmis vastu võtma Genesise maopurustajat, prohvetit nagu Mooses, kannatavat Jesaja teenijat, Taaveti poega, Taanieli Messiat ja Sakarja alandlikku kuningat – kõik ühes isikus. , Jeesus Kristus.