Mis on esmamainimise seadus?

Vastus



Esmamainimise seadus (või põhimõte või reegel) on juhis, mida mõned inimesed kasutavad Pühakirja uurimiseks. Esmamainimise seadus ütleb, et konkreetse sõna või õpetuse mõistmiseks peame leidma Pühakirjas esimese koha, kus sõna või õpetus on ilmutatud, ja uurima seda kirjakohta. Põhjendus seisneb selles, et Piibli esimene kontseptsiooni mainimine on kõige lihtsam ja selgem esitlus; doktriinid arenevad siis sellel alusel täielikumalt välja. Nii et olulise ja keeruka teoloogilise kontseptsiooni täielikuks mõistmiseks soovitatakse piibliuurijatel alustada selle esimesest mainimisest.

Siin on näide esmamainimise seaduse järgimisest: esimest korda mainitakse Piiblis verd 1. Moosese 4:10, kui Jumal küsib mõrvar Kainilt: Mida sa oled teinud? Kuulake! Sinu venna veri hüüab maast minu poole. Selle vere esmamainimise põhjal järeldab õpilane, et veri võrdub inimeluga. Hiljem saame teada, et Jumala õiglus nõuab mõrvade verd (elu) (1. Moosese 9:6). Vere ja kohtu mõisteid ühendades näeme, kuidas Jumal hukkab Egiptuse esmasündinu, kuid läheb üle iisraellastest, kes märgistavad oma uksi talle verega (2Ms 12:1–13) – see tutvustab meile asendaja ideed. looma elu, mis antakse vastutasuks inimpatuse elu eest. Hiljem juhatab Jumal Moosest altari ehitamisel: Sest loodu elu on veres ja ma olen selle teile andnud, et teha lepitust altaril; see on veri, mis lepitab inimese elu (3. Moosese 17:11). Hüppades Jesaja 53:5 juurde, on meil prohvetikuulutus kõigi patuste Asendaja kohta: aga ta oli läbi torgatud [st ta veritses] meie üleastumiste pärast, ta purustati meie süütegude pärast; karistus, mis tõi meile rahu, oli tema peal ja tema haavade läbi oleme paranenud. Uues Testamendis nimetab Ristija Johannes Jeesust Jumala Talleks, kes kannab ära maailma patud (Johannese 1:29; vt ka Ilmutuse 5:6 – kindlasti verine tall). Jeesus rõhutas, et Tema maa peale tuleku eesmärk oli valada oma veri (elu) kõigi inimeste eest (Markuse 8:31–33; 10:45). Kirjad selgitavad veelgi: ilma verevalamiseta pole andestust (Heebrealastele 9:22); Jeesuse veri. . . puhastab meid kõigest patust (1Jh 1:7).



Alguste raamat, Genesis, sisaldab loomulikult palju esmamainimisi, sealhulgas nende doktriinide ja mõistete aluseid: jumalik kõikvõimsus, loomine, paradiis, abielu, perekond, patt, ohver, lepitus, inglid, palve, kohtuotsus, leping, valitsus, surm , matmine jne. Kui Jeesuselt küsiti abielu kohta, osutas ta kahele esimesena mainitud lõigule: Kas te pole lugenud . . . et alguses lõi Looja nad meheks ja naiseks ja ütles: 'Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning ühineb oma naisega ja need kaks saavad üheks lihaks'? (Matteuse 19:4–5; vrd 1. Moosese 1:27; 2:24).



Nagu näeme, on esmamainimise seadusel hermeneutikateaduses teatav väärtus. Pühakirja uurimise hermeneutika reeglid võivad olenevalt teadlasest või õppeasutusest olla mõnest kümneni või rohkemgi, kuid esmamainimise seadus on järjekindlalt kaasatud. Kiiduväärt on uurida kõike, mida Piiblil on konkreetse õpetuse kohta öelda, sealhulgas selle esmamainimise kohta. Olge hoolas, et esitleda end Jumalale heaks kiidetud töömehena, kes ei pea häbenema ja käsitleb täpselt tõesõna (2Timoteosele 2:15).

Esmamainimise seadust järgides peame olema ettevaatlikud, et järgida ka teisi hermeneutika reegleid. Me ei saa näiteks konteksti ignoreerida. Asjaolu, et mao esmamainimist Piiblis (1. Moosese 2. peatükis) seostatakse Saatanaga, ei tähenda, et iga mao mainimist Piiblis tuleks tõlgendada saatanlikuna (4. Moosese 21:9 vardal olev madu on Johannese 3:14 järgi Kristuse kuju).



Esmamainimise seaduse üks nõrkusi on mõnikord raske teada saada, mis on esimene. Kas me peame vaatama Pühakirja rangelt kronoloogiliselt? Vastavalt raamatute järjekorrale, nagu need meil praegu on? Või vastavalt raamatute järjekorrale, nagu on leitud heebrea piiblis? Esmamainimise seadus ei ole karm ja kiire reegel, kuid see võib olla kasulik juhend süvendatud piibliuurimisel, kui seda rakendatakse koos teiste kindla hermeneutika reeglitega.