Mis on patu tunnistamine?

Mis on patu tunnistamine? Mida tähendab pattu tunnistamine? Vastus



Patu tunnistamine on oma tegude tunnistamine ja kokkulepe Jumalaga, et meie teod või sõnad olid valed. Kohtus nõustub kuriteo ülestunnistuv isik, et ta rikkus tegelikult ühiskondlikku standardit. Kui me oma patud tunnistame, tunnistame, et rikkusime Jumala seadust. Tunnistame, et otsustasime teha, öelda või mõelda midagi, mis on vastuolus Jumala tahtega, ja oleme Tema ees süüdi.



Ülestunnistusega on seotud meeleparandus. Kui ülestunnistus hõlmab oma vale tunnistamist, siis meeleparandus hõlmab soovi kurssi muuta. Me mitte ainult ei tunnista oma pattu, vaid astume samme selle ületamiseks ja hülgamiseks. Pihtimine ilma meeleparanduseta on ainult sõnad. Enamik inimesi tunnistab pattu, kui nad tabatakse teolt, kuid neil ei pruugi olla kavatsust muutuda. Nende kahetsus on tingitud nende tegude tagajärgedest, mitte tegude patust. Ristija Johannes jutlustas meeleparandust, valmistades ette teed Messiale: kandke vilja kooskõlas meeleparandusega (Matteuse 3:8). Teisisõnu, Johannes andis oma kuulajatele nõu mitte ainult oma patte tunnistada, vaid ka oma tegudega näidata, et nad on neid tõeliselt kahetsenud.





Piibel esitab kaks võimalust pattude tunnistamiseks. Esiteks peame tunnistama oma patud Jumalale. Esimene Johannese 1:9 ütleb, et kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, et anda andeks meie patud ja puhastada meid kõigest ülekohtust. Teiseks peame tunnistama oma patud teistele usklikele. Jaakobuse 5:16 ütleb: 'Seepärast tunnistage üksteisele oma patud ja palvetage üksteise eest, et saaksite terveks. Kui oleme kellelegi ülekohut teinud, on kohane oma ülekohut sellele inimesele tunnistada ja andestust otsida.



Meie pattude tunnistamist võivad takistada või takistada mitmed tegurid. Üks on uhkus. Meile ei meeldi tunnistada, et eksisime. Uhkus tormab õigustama, selgitama või süüdistama, selle asemel, et tunnistada ja andeks saada (Õpetussõnad 16:18). Jumal seisab uhkele inimesele vastu (Jakoobuse 4:6; 1. Peetruse 5:5). Sunnitud või ebasiiras patu tunnistamisest on vähe kasu, sest see ei ole tõeline kokkulepe Jumalaga, vaid ajutine pingutus süüdlase südametunnistuse rahustamiseks või kellegi teise rahustamiseks.



Teine tegur, mis patu tunnistamist takistab, on teadmatus. Meie kaasaegsel ajastul muutuvad inimesed piibli kirjaoskamatumaks ja nende süda külmub Jumala asjade suhtes. Pühakirja tähelepanuta jätmine tähendab, et paljud, sealhulgas end kristlased, ei tunne Jumala moraalinorme kahetsusväärselt. Mõned rahuldavad oma patuseid ihasid vähese kahetsusega, eelistades jääda pimedusse, selle asemel, et oma pattu tunnistada ja hüljata. Nende hoiak on, et teadmatus on õndsus ja nad võivad isegi vastu seista Jumala Sõna tundmaõppimisele, sest kardavad, et see paneb neid oma elustiili pärast süüdi tundma. Jumal peab meid vastutama kõige eest, mille Ta on meile usaldanud, nii et teadmatus ei ole vabandus, miks me ei tunnista oma pattu Jumalale ega saa andeks.



Kui tunnistame oma patud kellelegi, kellele oleme ülekohut teinud, peaks selle ülestunnistusega kaasnema üleskutse andestuse saamiseks. Kuigi me ei saa kedagi sundida meile andestama, peaksime alati neile selle võimaluse kättesaadavaks tegema, et nad saaksid elada meie vastu kibeduseta. Piibel on täis käske üksteisele andestada (Efeslastele 4:32; Koloslastele 3:13; Matteuse 6:14). Jeesus andis meile isegi samm-sammulise õpetuse kirikus ülestunnistuse ja taastamise kohta (Matteuse 18:15–17). On aegu, mil meie patt ei olnud konkreetse inimese vastu, kuid me võime seda ikkagi tunnistada kristlikele vendadele ja õdedele, et muutumise eest vastutada (Jk 5:16).

Vana kõnekäänd ütleb, et ülestunnistus on hingele hea. See on tõsi. Jumal tahab, et elaksime puhta südametunnistuse ja puhta südamega (Matteuse 5:8; Psalm 24:4). See on võimalik ainult siis, kui me regulaarselt tunnistame ja hülgame oma patud, hoides alati meie ees Jeesuse eeskuju (1. Korintlastele 4:16; 11:1). Ta ei pidanud kunagi oma patte tunnistama, sest Ta ei teinud kunagi patte (Heebrealastele 4:15). Kuid keegi teine ​​ei saa seda ausalt öelda, seega peame õppima, kuidas oma patte regulaarselt nii Jumalale kui ka teistele inimestele tunnistama, et saaksime elada süü- ja häbitundeta (Koloslastele 2:14).



Top