Mida tähendab 1. Tessalooniklastele 5:20 toodud prohvetikuulutuste mitte põlgamine?

Mis puutub prohvetikuulutustesse, siis 1. Tessalooniklastele 5:20 on kristlastel käsk neid mitte põlata. See tähendab, et kristlased ei peaks arvama, et prohvetikuulutused on ebaolulised või väärtusetud. Selle asemel peaksid nad ennustusi pidama kasulikuks ja kasulikuks. Lõppude lõpuks on ennustus Jumala antud sõnum, mis võib tuua juhatust, julgustust ja lootust.

Vastus





Oma juhistes Tessaloonika kogudusele manitseb Paulus usklikke alati rõõmustama, lakkamatult palvetama, kõige eest tänama; sest see on Jumala tahe teie jaoks Kristuses Jeesuses. Ärge kustutage Vaimu. Ära põlga ennustusi. Testige kõike; hoidke kinni sellest, mis on hea. Hoiduge igasugusest kurjuse vormist (1. Tessalooniklastele 5:16–22, NKJV). Käsk mitte põlata prohvetikuulutusi tuleb nende üleskutsete vahele, et mitte kustutada Vaimu ja panna kõik proovile. Neid juhiseid järgides suudame saavutada täiusliku tasakaalu kuuldavate sõnumite eristamisel.



Millegi halvustamine tähendab selle tagasilükkamist, eiramist või kohtlemist nii, nagu sellel poleks väärtust. Usklikud on kutsutud proovile panema kõike, sealhulgas prohvetikuulutusi (1. Tessalooniklastele 5:21), kuid me ei põlga tõelisi prohvetikuulutusi. NIV ütleb: ärge suhtuge ennustustesse põlgusega.



Prohveteeringud on sõnumid Jumalalt. Nad ei pruugi ennustada tulevikku ega levitada uhiuut tõde, kuigi nad saavad teha mõlemat. Prohvetikuulutus on oma olemuselt seotud Jumala Sõna edasirääkimise või kuulutamisega. Efeslastele 4:11–13 öeldakse, et Jumal andis kogudusele prohveteid, et aidata usklikel usus kasvada. Usklikud ei tohi põlata prohvetikuulutusi, sest Jumala Sõna on meile antud õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks ja õigluses kasvatamiseks, et Jumala sulane oleks täielikult valmis igaks heaks teoks (2Timoteosele 3:16–17). Me ei tohi põlata prohvetikuulutusi inimeselt, kelle sõnum õpetab täpselt Jumala Sõna.





Tessaloonika usklikud sõltusid sageli prohvetitest, kes kuulutasid Jumala Sõna ja avaldasid Jumala tahet koguduse jaoks. Nad elasid apostellikul ajal enne Uue Testamendi valmimist. Siiski oli palju lambanahas hunte (Matteuse 7:15), valeprohveteid, kes püüdsid inimesi eksiteele juhtida. Valeprohvetid järgisid oma kõhujumalat ja püüdsid usklikke eksitada, kuulutades rikutud sõnumeid, mis ei olnud Pühakirjaga kooskõlas (vt Filiplastele 3:18–19). Seetõttu hoiatab Paulus usklikke, et nad kõik proovile paneksid (1. Tessalooniklastele 5:21), kuid nad ei põlgaks tõelisi prohvetiennustusi. Prohvetikuulutuste põlastamine tähendaks Vaimu kustutamist (salm 19).



Tõelisi prohveteid juhib Jumala Vaim ja nad kuulutavad sõnumeid, mis ühtivad Pühakirjaga. Usklikud ei tohi neid ennustusi põlata. Tõeline prohvet kuulutab Jumala sõnumit; ta ei propageeri ennast ega oma tõlgendust: ennekõike peate mõistma, et ükski Pühakirja ettekuulutus ei tulnud prohveti enda asjade tõlgendusest. Sest prohvetikuulutus ei saanud kunagi alguse inimlikust tahtest, vaid prohvetid, kuigi inimesed, rääkisid Jumalalt, kuna neid kandis Püha Vaim (2Pt 1:20–21). Tõelised prohvetid kuulutavad ustavalt Jumala Sõna.

Kui me kuuleme kuuldavaid sõnumeid, ei tohi me seda teha kustutage Püha Vaim või põlgavad tõelisi ettekuulutusi. Usklikud ei saa kunagi kaotada Püha Vaimu, kuid meie võime kustutada Tema töö (1. Tessalooniklastele 5:19). Vaim kustub, kui me summutame Tema mõju oma elus. Üks viise, kuidas Ta meid mõjutab, on prohvetlikult kuulutamine või Sõna kuulutamine; seepärast, ütleb Paulus, ära põlga prohvetikuulutusi. Usklikud ei saa teada ja toetada tõelist prohvetiennustust, kui nad kustutavad Püha Vaimu.

Usklikud peavad ennustusi Jumala Sõna vastu proovile panema ja veenduma, et sõnumit kuulutaja poleks hunt lambanahas. Kui sõnum on tõesti Issandalt, peame seda tähele panema ja mitte põlgama. Peame klammerduma hea külge ja hoiduma igasugusest kurjast (1. Tessalooniklastele 5:21–22). Seda tehes kasvame oma usus.