Mida ütleb Piibel vältimise kohta?

Vastus



Vältida tähendab millegi või kellegi tahtlikku vältimist. Piiblis sõna vältima rakendatakse kurjusele. Issand ütles, et tema sulane Iiob oli laitmatu ja õiglane, mees, kes kardab Jumalat ja väldib kurja (Iiob 1:8). Iiob ise tunnistas, et Issanda kartus – see on tarkus ja kurja vältimine on mõistus (Iiob 28:28). Piibel annab meile nõu: ärge olge omaenda silmis targad; karda Issandat ja väldi kurja (Õpetussõnad 3:7–8). Tark kardab Issandat ja väldib kurja (Õpetussõnad 14:16). Niisiis, kurjast kõrvalehoidmine on hea.

Religioosses ja kiriklikus kontekstis on vältimine kirikureegleid rikkunud isiku suhtes kirikliku distsipliini vorm. Vältimine hõlmab kiriku ametlikku otsust, mis keelab suhtlemise välditava inimesega. Vältimise ulatus ja kestus on seda praktiseerivate rühmade vahel erinev. Shunningit seostatakse sageli amišite ja mennoniitide rühmadega, kuid seda kasutavad ka teised kirikud. Teatud kultused ja traditsioonilised ühiskonnad (nagu Balil) hoiavad kõrvale tõsiseid vorme, mis võivad viia tervete perede tõrjumiseni kõigist ühiskonna aspektidest.



Amish shunningis ei tohi kirikuliikmed süüa sama laua taga nendega, keda välditakse, nendega äri teha ega neilt midagi vastu võtta. Vältimist kohaldatakse ainult ristitud täisealiste liikmete suhtes, kes tahtlikult rikuvad kirikule antud tõotust. Mitteliikmed ja need, kes pole kunagi tõotust andnud, ei saa kõrvale jätta.



Kuigi kõrvalehoidmine on seotud ekskommunikatsiooniga, ei ole need kaks praktikat sünonüümid. Ekskommunitseerumine tähendab kiriku liikmeõiguste kaotamist; ekskommunikeeritud isik ei tohi enam kirikus hääletada, klassis õpetada jne. Vältimine ületab ekskommunikatsiooni: vältimine tähendab, et tal keelatakse isiklik suhtlemine kirikuliikmetega isegi sotsiaalses, mittekiriklikus keskkonnas. On võimalik saada ekskommunikatsioonist, ilma et teda välditaks. Kuigi vältimine võib tähendada legalistlikke kalduvusi ja kõrvalehoidmist võib kuritarvitada vaimses manipulatsioonis, on ühenduse lõhkumiseks õige koht. Piibel õpetab ekskommunikatsiooni kui üht kirikudistsipliini vormi. Lisaks viitab 1. korintlastele 5:11 sellele, mida võib kergesti tõlgendada kui vältimise vormi: ma kirjutan teile, et te ei tohi suhelda kellegagi, kes väidab end olevat vend või õde, kuid on seksuaalselt ebamoraalne või ahne, ebajumalakummardaja või laim, joodik või petis. Ärge isegi sööge selliste inimestega. Selles kontekstis tegeleb Paulus mehega, kes on seotud raske ebamoraalsusega (salm 1). Käsk on ekskommunikeerida mees tema enda vaimse hüvangu (salmid 2 ja 5) ja koguduse enda puhtuse nimel (salm 6). Apostli nõuanne mehega koos mitte süüagi põhineb kahel asjal: mees väidab end olevat kristlane ja teeb järjekindlalt avalikku, kahetsematut pattu (salm 11). Pärast sellise inimese ekskommunikatseerimist peab kirik olema ettevaatlik, et mitte jätta muljet, et kõik on korras. Kuni kahetsematu patune väidab end olevat Jumala laps, ei saa tal olla tõelist osadust Kristuse ihuga.

Ka teised pühakirja lõigud õpetavad ekskommunikatsiooni ja lähedase suhte katkestamist (Matteuse 18:15–17; 2. Tessalooniklastele 3:14). Kuid peale käskluse mitte süüa koos mehega Korintoses, ei ole Piiblis antud vältimise kohta mingeid üksikasju. Isegi kirjakohas 1. Korintlastele 5:11 ei ole vältimise ulatus täiesti selge: kas Paulus viitas Issanda õhtusöömaajale, mida ta käsitleb 1. korintlastele 11. peatükis? Kas käsk oli kultuuriline viide osaduse aktsepteerimise ja täielikkuse näitamisele? Igal juhul näib, et vältimise äärmuslikud vormid, nagu kellegi surnuks pidamine, tema täielik ignoreerimine või tema olemasolu tunnistamast keeldumine, lähevad kaugemale sellest, mida Pühakiri käsib. Jeesus ju ütles, et kui keegi kogudusest välja heidetakse, tuleb teda kohelda kui paganat või maksukogujat (Matteuse 18:17). Teisisõnu kohelda raskesti lahendatavat kurjategijat kui päästmata inimest. Kuidas me kohtleme päästmatuid? Armastuse ja armuga. Paganad ja maksukogujad tuleb evangeliseerida. Me peame armastama isegi oma vaenlasi (Matteuse 5:44).



Ekskommunikatsiooni ja igasuguse kõrvalehoidmise eesmärk on taastamine (Galaatlastele 6:1). Igasuguse distsipliini eesmärk on meelitada meeleparandust ja lõpuks ühendada meie langenud vend või õde kirikukoguga. Olles ametlikult kirikust välja tõrjutud, võidakse patune meelt parandada. Kui Korintose koguduse mees mõistis hiljem, et oli Jumala vastu pattu teinud, kahetses ta meelt ja tuli tagasi kogudusse andestust ja ametisse ennistamist. Taastati osadus Korintose usklikega (2. Korintlastele 2:6–11).

Pühakirja järgi eelneb inimese kirikust väljaarvamisele manitsus ja nõuanne; seda kasutatakse ainult heauskse ketserluse, jõhkra lahkarvamuse või jultunud, kahetsematu patu puhul; ja see on viimane abinõu. Pärast ekskommunikatsiooni muutub endise liikme ja kiriku suhe loomulikult ning mängu võib tulla vältimiskäsk – sellise inimesega mitte koos süüa. Siiski on kirikul endiselt kohustus palvetada distsiplineeritu eest ja andestada, kui kahetsus on ilmne. Vältimine, mida defineeritakse kui keeldumist kellegagi rääkida või kõigi sidemete täielikku katkestamist, läheb kaugemale sellest, mida Piibel propageerib.