Mida ütleb Piibel saatuse/saatuse kohta?

Vastus



See on väga keeruline küsimus ja me alustame sellest, mida Piibel ei õpeta. Saatuse all mõeldakse tavaliselt ettemääratud sündmuste kulgu, mis ei ole inimese kontrolli all. Tüüpiline vastus saatusesse uskumisele on resignatsioon – kui me ei saa saatust muuta, siis milleks üldse proovida? Mis iganes juhtub, juhtub ja me ei saa sellega midagi ette võtta. Seda nimetatakse fatalismiks ja see pole piibellik.

Fatalism on islami peamine eeldus, mis nõuab täielikku allumist Allahi suveräänsusele. Seda peetakse laialdaselt ka hinduismis; tegelikult on see fatalistlik eluvaade, mis aitab India kastisüsteemi paigal hoida. Kreeka mütoloogias räägitakse Moiraidest ehk saatustest, kolmest jumalannast, keda kujutatakse meeste elude kudujatena. Nende otsuseid ei saanud tühistada ega tühistada isegi teised jumalad. Jällegi, fatalism ei ole piibellik mõiste.



Saatus ja saatus – meie vaba tahe



Piibel õpetab, et inimene on loodud võimega teha moraalseid valikuid ja et ta vastutab nende valikute eest. Inimese langemine ei olnud ettemääratud sündmus, kus Aadam ja Eeva oleksid Nuku-Jumala õnnetud ohvrid. Vastupidi, Aadamal ja tema naisel oli võimalus valida sõnakuulelikkus (koos sellega kaasneva õnnistusega) või sõnakuulmatus (sellest tuleneva needusega). Nad teadsid, mis nende otsuse tagajärg on, ja nad võeti vastutusele (1. Moosese 3.).

See oma valikute eest vastutusele võtmise teema jätkub kogu Pühakirjas. Kes kurjust külvab, see lõikab vaeva (Õpetussõnad 22:8a). Igasugune raske töö toob kasu, / aga pelgalt jutt viib ainult vaesuseni (Õpetussõnad 14:23). Kas soovite vabaneda hirmust võimulolija ees? Siis tee seda, mis on õige, ja ta kiidab sind (Rm 13:3).



Sageli, kui Piibel räägib saatusest, viitab see saatusele, mille inimesed on endale toonud: paljud elavad Kristuse risti vaenlastena. Nende saatus on hukatus (Filiplastele 3:18-19). Selline on nende saatus, kes usaldavad iseennast (Psalm 49:13). Mehel, kes rikub abielu, puudub otsustusvõime; / kes seda teeb, hävitab iseennast (Õpetussõnad 6:32). Iga inimese üle mõisteti kohut selle järgi, mida ta oli teinud (Ilmutuse 20:13).

Me patustame, sest me otsustame seda teha. Me ei saa süüdistada saatust, kismetit, ettemääratust ega Jumalat. Jaakobuse 1:13-14 öeldakse: 'Kusatuse korral ei tohi keegi öelda: 'Jumal kiusab mind.' Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga ega kiusata kedagi; aga igaüks on kiusatud, kui ta enda kurjast soovist eemale tirib ja meelitab.

Huvitav on see, et paljusid inimesi, kes otsustavad pattu teha, ärritavad nende patu negatiivsed tagajärjed. Inimese rumalus rikub ta elu, / ometi raevub tema süda ISSANDA vastu (Õpetussõnad 19:3). See on väga läbinägelik salm. Kui mees rumalalt oma elu rikub, võib ta siiski nõuda, et süüdistab Jumalat või ehk saatust. Nii jääb ta oma rumaluse juurde.

Pühakiri õpetab ka seda, et me valime usu. Pühakirjas sageli korratud käsk uskuda viitab sellele, et meil on selles küsimuses valik. Ära ole uskmatu, vaid usklik (Johannese 20:27; vt ka Apostlite teod 16:31; 19:4).

Saatus ja saatus – Jumala suveräänsus

Et me ei saaks valesti aru, ei ole me oma saatuse suveräänsed peremehed. Ainult Jumal on suveräänne. Tema suveräänset kontrolli nimetatakse ettehoolduseks. Ta on otsustanud anda meile vaba tahte ja loonud moraalse universumi, milles põhjuse ja tagajärje seadus on reaalsus. Kuid Jumal on üksi Jumal ja universumis pole õnnetusi.

Kõikidel targal ja kõikvõimsal Jumalal peab olema plaan, seega ei tohiks olla üllatav, et Piibel räägib jumalikust plaanist. Kuna Jumala plaan kuulub Jumalale, on see püha, tark ja heatahtlik. Jumala ettehooldus töötab selle nimel, et viia ellu Tema algne loomise plaan.

Jumal kõneleb Jesaja 48:3, ma kuulutasin endisi asju ammu ette, / mu suu kuulutas neid ja andsin teada; / siis järsku tegutsesin ja need said teoks. Mida Jumal kuulutab, seda Ta teeb (ja ta võib seda kuulutada sajandeid ette!).

Jumala plaani vastu võitlemine on mõttetu. Ei ole tarkust, mõistmist ega plaani, / mis võiks olla edukas ISSANDA vastu (Õpetussõnad 21:30). See on põhjus, miks Paabeli torn ei valminud (1. Moosese 11:1-9), miks Taanieli kurjategijad visati lõvide kätte (Taaniel 6:24), miks Joona veetis aega kala sees (Joona 1:17) ja miks Ma jään hätta, kui teen pattu.

Isegi see, mida me tavaliselt juhuseks või saatuseks nimetaksime, on Jumala kontrolli all. Liisku heidetakse sülle, / aga kõik selle otsused on Issandalt (Õpetussõnad 16:33). Teisisõnu, Jumal ei võta maailma juhtimisel käed-jalad lahti.

Kõik, mis maailmas toimub, on pandud toimima Jumala eesmärgi kohaselt. Kurjus on olemas, kuid see ei tohi takistada Jumala ettehooldust. Jumal kasutab oma eesmärkidel isegi patuseid inimesi. Kuninga süda on ISSANDA käes; / ta juhib seda nagu vooluveekogu, kuhu iganes tahab (Õpetussõnad 21:1). Jumal töötas egiptlaste (2. Moosese 12:36) ja kuningas Artaxerxese (Esra 7:27) südames, et oma eesmärki täita. Isegi kui inimese kavatsused on puhtalt kurjad, võib Jumal ikkagi oma tahte ellu viia, nagu nende puhul, kes lõid Jeesuse risti (Ap 2:23; 4:27-28).

Jumala plaan sisaldab tasu neile, kes Tema peale usaldavad, ja Ta lubab ülistada oma lapsi. Me räägime Jumala salatarkusest, tarkusest, mis on peidetud ja mille Jumal oli määranud meie hiilgusele enne aegade algust. . . . Nagu on kirjutatud: 'Ükski silm pole näinud, / kõrv pole kuulnud, / ükski mõistus ei ole aru saanud, / mis Jumal on valmistanud neile, kes teda armastavad' (1Kr 2:7-9). Pange tähele selles lõigus ette nähtud sõna kasutamist ja seda, et see saatus põhineb meie armastusel Issanda vastu.

Saatus ja saatus – individuaalne plaan

Jumala suveräänsus ulatub isegi meie isikliku elu plaanini. Seda illustreerib Jumal Jeremija kutsumine – enne prohveti sündi. Mulle tuli Issanda sõna, mis ütles: 'Enne kui ma su emaüsas moodustasin, tundsin ma sind, / enne kui sa sündisid, olen ma sind eraldanud; / panin su rahvaste prohvetiks” (Jeremija 1:4-5).

Taavet mõistis ka, et Issandal oli tema jaoks plaan. Su silmad nägid mu vormimata keha. / Kõik päevad, mis mulle on määratud, / kirjutati su raamatusse / enne kui üks neist sündis (Psalm 139:16). Nende teadmiste tõttu otsis Taavet paljudes olukordades Issanda konkreetset juhatust, näiteks 1. Saamueli 23:9–12.

Saatus ja saatus – selle kõik kokku panemine

Apostlite tegude 9. peatükis ilmub Jeesus Tarsose Saulusele huvitava ütlusega: Sul on raske jalaga vastu astangut lüüa (salm 5). Ilmselgelt oli Jeesusel Sauli jaoks plaan ja Saul oli sellele (valuliselt) vastu seisnud. Vabaduse kasutamine Jumala plaani vastu võib olla valus.

Hiljem ütleb Jeesus Saulile, et mees nimega Ananias tuleb külla – ja siis ütleb Jeesus Ananiasele (salmid 11–12)! Ilmselgelt oli Jeesusel ka Ananiase jaoks eelnevalt kokku lepitud plaan. Nüüd ei tahtnud Ananias Sauli külastada (salmid 13–14). Ta oleks võinud olla nagu Joona ja joosta teist teed. Kui see oleks olnud tema valik, oleks Jumal valmistanud kala, mis ta tagasi tooks. Õnneks Ananias kuuletus (salm 17). Vabaduse kasutamine Jumala plaani järgimiseks toob õnnistuse.

Kokkuvõttes õpetab Piibel, et Jumal juhib. Samal ajal on Ta andnud meile vabaduse Talle kuuletuda või mitte kuuletuda ning on asju, mida Jumal teeb ainult palvele vastates (Jk 4:2).

Jumal õnnistab sõnakuulelikke ja on kannatlik nende suhtes, kes ei kuuletu, isegi kuni näilise lõtvuseni. Tal on meie elu jaoks plaan, mis hõlmab meie rõõmu ja Tema hiilgust nii selles kui ka tulevases maailmas. Need, kes võtavad vastu Kristuse kui Päästja, on vastu võtnud Jumala plaani (Johannese 14:6). Edaspidi järgib see samm-sammult Jumala parimat meie jaoks, palvetades, et Tema tahe sünniks (Matteuse 6:10) ja vältides patu kõrvalteed (Psalm 32:1-11; 119:59; Heebrealastele 12:1-2).