Kas on olemas veenev argument Jumala olemasolu kohta?

Kas on olemas veenev argument Jumala olemasolu kohta? Vastus



Ajaloo jooksul on vaieldud selle üle, kas Jumala olemasolul on vaieldav argument, ülimalt intelligentsed inimesed on vaidluses mõlemal poolel. Viimastel aegadel on argumendid Jumala olemasolu vastu võtnud sõjaka vaimu, mis süüdistab kõiki, kes julgevad Jumalasse uskuda, pettekujutelmadeks ja irratsionaalseks. Karl Marx väitis, et igaühel, kes usub Jumalasse, peab olema psüühikahäire, mis põhjustab kehva mõtlemist. Psühhiaater Sigmund Freud kirjutas, et inimene, kes uskus Looja Jumalasse, oli pettekujutelm ja pidas neid uskumusi ainult soovide täitumise teguri tõttu, mis tekitas Freudi arvates õigustamatu seisukoha. Filosoof Friedrich Nietzsche ütles otse, et usk võrdub soovimatusega teada, mis on tõsi. Nende kolme ajalootegelase häält (koos teistega) lihtsalt papagoib uus põlvkond ateiste, kes väidavad, et usk jumalasse on intellektuaalselt põhjendamatu.



Kas see on tõesti nii? Kas usk jumalasse on ratsionaalselt vastuvõetamatu positsioon? Kas Jumala olemasolul on loogiline ja mõistlik argument? Kas väljaspool Piiblile viitamist saab väita Jumala olemasolu, mis lükkab ümber nii vanade kui ka uute ateistide seisukohad ja annab piisava aluse Loojasse uskumiseks? Vastus on, jah, saab. Pealegi, demonstreerides Jumala olemasolu argumendi paikapidavust, on ateismi põhjendus intellektuaalselt nõrk.





Argument Jumala olemasolu poolt – pigem midagi kui mitte midagi



Jumala olemasolu argumendi esitamiseks peame alustama õigete küsimuste esitamisest. Alustame kõige elementaarsema metafüüsilise küsimusega: miks meil on pigem midagi kui mitte midagi? See on eksistentsi põhiküsimus – miks me siin oleme; miks on maa siin; miks on siin pigem universum kui mitte midagi? Seda punkti kommenteerides on üks teoloog öelnud: Ühes mõttes inimene ei esita küsimust Jumala kohta, vaid tema olemasolu tõstatab küsimuse Jumala kohta.



Selle küsimuse kaalumisel on neli võimalikku vastust küsimusele, miks meil on midagi, mitte midagi:



1. Reaalsus on illusioon.
2. Reaalsus on/oli ise loodud.
3. Reaalsus on iseseisev (igavene).
4. Reaalsus on loodud millegi poolt, mis on iseenesest olemas.

Niisiis, milline on kõige usutavam lahendus? Alustame sellest, et reaalsus on lihtsalt illusioon, mida paljud ida religioonid usuvad. Selle võimaluse välistas sajandeid tagasi filosoof Rene Descartes, kes on kuulus väitega, ma arvan, järelikult olen. Descartes, matemaatik, väitis, et kui ta mõtleb, siis peab ta seda olema. Teisisõnu, ma arvan, seega pole ma illusioon. Illusioonid nõuavad midagi illusiooni kogemist ja pealegi ei saa sa kahelda enda olemasolus ilma oma olemasolu tõestamata; see on ennasthävitav argument. Seega on välistatud võimalus, et reaalsus on illusioon.

Järgmine on võimalus, et reaalsus on ise loodud. Filosoofiat uurides saame teada analüütiliselt valedest väidetest, mis tähendab, et need on definitsiooni järgi valed. Võimalus, et reaalsus on ise loodud, on üks seda tüüpi väiteid sel lihtsal põhjusel, et miski ei saa olla endast kõrgem. Kui lõite iseennast, siis pidite olema olemas enne enda loomist, kuid see lihtsalt ei saa olla. Evolutsioonis nimetatakse seda mõnikord spontaanseks põlvkonnaks – millekski, mis tuleb eimillestki – positsiooniks, millest vähesed, kui üldse mitte, mõistlikud inimesed peavad kinni lihtsalt seetõttu, et te ei saa mitte millestki midagi. Isegi ateist David Hume ütles, et ma pole kunagi väitnud nii absurdset väidet, et midagi võib tekkida ilma põhjuseta. Kuna midagi ei saa sündida mitte millestki, siis on välistatud alternatiiv, et reaalsus on iseloome.

Nüüd on meil jäänud vaid kaks valikut – igavene reaalsus või reaalsus, mille loob miski, mis on igavene: igavene universum või igavene Looja. 18. sajandi teoloog Jonathan Edwards võttis selle risttee kokku:

• Midagi on olemas.
• Miski ei saa midagi luua.
• Seetõttu on vajalik ja igavene miski olemas.

Pange tähele, et me peame tagasi pöörduma igavese millegi juurde. Ateist, kes pilkab Jumalasse uskujat selle pärast, et ta usub igavesse Loojasse, peab pöörduma ja omaks võtma igavese universumi; see on ainus teine ​​uks, mida ta saab valida. Kuid nüüd on küsimus, kuhu viivad tõendid? Kas tõendid viitavad sellele, et mateeria on enne mõistust või mõistus enne asja?

Praeguseks viitavad kõik peamised teaduslikud ja filosoofilised tõendid igavesest universumist eemale igavese Looja poole. Teaduslikust seisukohast tunnistavad ausad teadlased, et universumil oli algus ja kõik, millel on algus, ei ole igavene. Teisisõnu, kõigel, millel on algus, on põhjus ja kui universumil oli algus, oli sellel ka põhjus. Asjaolu, et universumil oli algus, rõhutavad sellised tõendid nagu termodünaamika teine ​​seadus, 1900. aastate alguses avastatud Suure Paugu kiirguse kaja, tõsiasi, et universum paisub ja seda saab jälgida ainsuse alguseni, ja Einsteini relatiivsusteooria. Kõik tõestavad, et universum ei ole igavene.

Lisaks räägivad põhjuslikkust ümbritsevad seadused selle vastu, et universum on kõige selle ülim põhjus, mida me teame selle lihtsa fakti tõttu: tagajärg peab sarnanema selle põhjusega. Seda arvestades ei suuda ükski ateist seletada, kuidas ebaisikuline, sihitu, mõttetu ja amoraalne universum lõi kogemata olendid (meie), kes on täis isiksust ja kinnisideeks eesmärgist, tähendusest ja moraalist. Selline asi lükkab põhjusliku seose seisukohast täielikult ümber idee looduslikust universumist, mis sünnitab kõik olemasoleva. Nii et lõpuks kaotatakse igavese universumi kontseptsioon.

Filosoof J. S. Mill (mitte kristlane) võttis kokku selle, kuhu me nüüd oleme jõudnud: On enesestmõistetav, et meelt saab luua ainult mõistus. Ainus ratsionaalne ja mõistlik järeldus on, et igavene Looja on see, kes vastutab tegelikkuse eest, nagu me seda tunneme. Või panna see väidete loogilisse komplekti:

• Midagi on olemas.
• Sa ei saa mitte millestki midagi.
• Seetõttu on vajalik ja igavene miski olemas.
• Ainsad kaks võimalust on igavene universum ja igavene Looja.
• Teadus ja filosoofia on igavese universumi kontseptsiooni ümber lükanud.
• Seetõttu on igavene Looja olemas.

Endine ateist Lee Strobel, kes jõudis selle lõpptulemuseni aastaid tagasi, on kommenteerinud: Sisuliselt mõistsin, et ateistiks jäämiseks pean uskuma, et miski ei too kõike; mitteelu toodab elu; juhuslikkus tekitab peenhäälestuse; kaos toodab teavet; teadvusetus toodab teadvust; ja mittemõistus toodab mõistust. Need usuhüpped olid minu jaoks lihtsalt liiga suured, eriti Jumala olemasolu jaatava väite valguses... Teisisõnu, minu hinnangul arvestas kristlik maailmavaade tõendite kogumiga palju paremini kui ateistlik maailmavaade.

Argument Jumala olemasolu poolt — Looja tundmine

Kuid järgmine küsimus, millega peame tegelema, on järgmine: kui igavene Looja on olemas (ja me oleme näidanud, et ta on), siis milline Looja ta on? Kas me saame järeldada asju Tema kohta sellest, mida Ta lõi? Teisisõnu, kas me saame põhjust mõista selle tagajärgede järgi? Vastus sellele on jah, me saame eeldada järgmisi omadusi:

• Ta peab olema olemuselt üleloomulik (nagu Ta lõi aja ja ruumi).
• Ta peab olema võimas (ülemääraselt).
• Ta peab olema igavene (ise eksisteeriv).
• Ta peab olema kõikjalviibiv (Ta lõi ruumi ega ole sellega piiratud).
• Ta peab olema ajatu ja muutumatu (Ta lõi aja).
• Ta peab olema immateriaalne, sest Ta ületab ruumi/füüsilise.
• Ta peab olema isiklik (umbisikuline ei saa isiksust luua).
• Ta peab olema lõpmatu ja ainsus, kuna sul ei saa olla kahte lõpmatut.
• Ta peab olema mitmekesine, kuid omama ühtsust, kuna looduses eksisteerib ühtsus ja mitmekesisus.
• Ta peab olema intelligentne (ülimalt). Ainult tunnetuslik olemine saab tekitada kognitiivset olemist.
• Ta peab olema sihikindel, kuna Ta on meelega kõik loonud.
• Ta peab olema moraalne (ilma andjata ei saa olla moraaliseadust).
• Ta peab olema hooliv (või moraaliseadusi poleks antud).

Kuna need asjad on tõsi, küsime nüüd, kas mõni religioon maailmas kirjeldab sellist Loojat. Vastus sellele on jah: Piibli Jumal sobib selle profiiliga suurepäraselt. Ta on üleloomulik (1. Moosese 1:1), võimas (Jeremija 32:17), igavene (Psalm 90:2), kõikjalviibiv (Psalm 139:7), ajatu/muutumatu (Malakia 3:6), immateriaalne (Johannese 4:24). ), isiklik (1. Moosese 3:9), vajalik (Koloslastele 1:17), lõpmatu/ainsuses (Jeremija 23:24, 5. Moosese 6:4), mitmekesine, kuid ühtne (Matteuse 28:19), intelligentne (Psalm 147:4) -5), sihikindel (Jeremija 29:11), moraalne (Taaniel 9:14) ja hooliv (1. Peetruse 5:6-7).

Argument Jumala olemasolu poolt — ateismi vead

Viimane teema, mida Jumala olemasolu küsimuses käsitleda, on see, kui õigustatud on ateisti positsioon. Kuna ateist väidab, et uskliku seisukoht on ebausaldusväärne, on mõistlik küsimus ümber pöörata ja suunata see otse tema poole. Kõigepealt tuleb mõista, et ateisti väide – pole jumalat, mida ateist tähendab – on filosoofilisest seisukohast vastuvõetamatu positsioon. Nagu ütleb õigusteadlane ja filosoof Mortimer Adler, jaatavat eksistentsiaalset väidet saab tõestada, kuid negatiivset eksistentsiaalset väidet – sellist, mis eitab millegi olemasolu – ei saa tõestada. Näiteks võib keegi väita, et punakotkast on olemas ja keegi teine ​​võib väita, et punakotkaid pole olemas. Esimesel tuleb oma väite tõestamiseks leida vaid üks punakotkas. Kuid viimane peab läbi kammima kogu universumi ja olema sõna otseses mõttes igas kohas korraga tagamaks, et ta poleks kuskil ja millalgi mööda pannud punakotkast, mida on võimatu teha. Seetõttu tunnistavad intellektuaalselt ausad ateistid, et nad ei suuda tõestada, et Jumalat pole olemas.

Järgmiseks on oluline mõista küsimust, mis ümbritseb esitatud tõeväidete tõsidust ja teatud järelduste tegemiseks vajalike tõendite hulka. Näiteks kui keegi paneb teie ette kaks konteinerit limonaadi ja ütleb, et üks võib olla hapukam kui teine, kuna hapukama joogi võtmise tagajärjed ei oleks tõsised, ei nõua te palju tõendeid et teha oma valik. Kui aga ühte tassi lisas peremees magusainet, teise aga rotimürki, siis tahaks enne valiku tegemist omada päris palju tõendeid.

See on koht, kus inimene otsustab ateismi ja jumalausu vahel. Kuna usk ateismi võib kaasa tuua korvamatud ja igavesed tagajärjed, näib, et ateist peaks olema volitatud esitama oma seisukoha toetamiseks kaalukaid ja ülekaalukaid tõendeid, kuid ta ei saa seda teha. Ateism lihtsalt ei suuda vastata selle süüdistuse tõsiduse tõenditele. Selle asemel libisevad ateist ja need, keda ta oma seisukohas veenab, pöialt igavikku ja loodavad, et nad ei leia ebameeldivat tõde, et igavik on tõepoolest olemas. Nagu Mortimer Adler ütleb: Jumala jaamisest või eitamisest tuleneb rohkem tagajärgi elule ja tegevusele kui mis tahes muust põhiküsimusest.

Argument Jumala olemasolu poolt — järeldus

Kas usul jumalasse on seega intellektuaalne õigus? Kas Jumala olemasolule on olemas ratsionaalne, loogiline ja mõistlik argument? Absoluutselt. Kui ateistid, nagu Freud, väidavad, et Jumalasse uskujatel on soov täita soove, siis võib-olla on just Freud ja tema järgijad need, kes tegelikult kannatavad soovide täitumise all: lootuses ja soovis, et pole Jumalat, vastutust ja seega ka kohtuotsust. . Kuid Freudi ümberlükkamine on Piibli Jumal, kes kinnitab oma olemasolu ja tõsiasja, et kohus on tõepoolest tulemas nende üle, kes teavad enda sees tõde, et Ta on olemas, kuid suruvad selle tõe maha (Rm 1:20). Kuid neile, kes vastavad tõenditele, et Looja on tõesti olemas, pakub Ta päästetee, mis on saavutatud Tema Poja Jeesuse Kristuse kaudu: 'Aga kõigile, kes Teda vastu võtsid, andis Ta õiguse saada lasteks Jumal, ka neile, kes usuvad Tema nime, kes pole sündinud verest ega liha tahtest ega inimese tahtest, vaid Jumalast” (Johannese 1:12-13).



Top