Kuidas peaks kristlane suhtuma ratsionalismi vs empirismi?

Vastus
Ratsionalism vs empirism on filosoofiline debatt selle üle, kuidas inimesed teadmisi omandavad. Ratsionalismi ja empirismiga on seotud suur hulk teese. Empiristid vaatavad teadmiste allikana endast väljaspool asuvat maailma, ratsionalistid aga maailma enda sees kui teadmiste allikat. Empiirik leiab, et me ei saa midagi tõeliselt teada, kui pole eelnevalt uurinud sellega seotud empiirilisi tõendeid – st seda, mida me näeme, nuusutame, kuuleme, puudutame või maitseme. Õpime ümbritsevat maailma konkreetsel viisil kogedes. Ratsionalist väidaks, et inimestel on kaasasündinud teadmised, mis ei tulene kogemusest, vaid eksisteerivad meis lihtsalt sünnist saati. Nendele kaasasündinud teadmistele tuginedes leiab ratsionalist ka seda, et inimesed võivad mõelda uute teadmiste poole. Arutelu ratsionalismi ja empiirilisuse vahel keskendub lõhele teadusliku meetodi kasutamise ja omaenda (välistest tõenditest sõltumatute) põhjenduste vahel, et jõuda tõeni.
Kuulus ratsionalist Rene Descartes ütles: 'Ma mõtlen, järelikult olen.' Sellega pidas ta silmas, et kuna meil on mõtted ja ideed, mis pärinevad a priori (ilma eelneva mõistmiseta), saame teada, et oleme olemas või et oleme tõelised. Empiirik seevastu peab maadlema selle üle, kas tal – või üldse miski – on tõeline olemasolu või mitte. Kui ta peab reaalsust rajama ainult meeltele või tema enda valu- või naudingutundele, ei ole mingit garantiid, et ta ise pole hologramm või kellegi teise kujutlusvõime. Ta võib elada unenäos, koomasse lõksus. Tal pole mingit võimalust selles kindel olla. Ratsionalist ütleb: jama, sa tead, et oled tõeline, ja mina ka, ja see on kõik. Te ei vaja oma olemasolu tõestamiseks lisatõendeid. Sa mõtled ja järelikult oled.
Kui rääkida kristlikust arusaamast ratsionalismist vs. empiiriast, peaks jumalasse usklik alustama samadest küsimustest, millest alustab iga filosoof: kuidas ma tean, et tean seda, mida tean? Kui ma vaatan ümbritsevat maailma, siis kuidas saan olla kindel, et minu arusaam sellest on õige? Kui ma uurin oma mõtteid, siis kuidas ma tagan, et minu mõtted ja nende uurimine on õiged? Vastust neile küsimustele ei leia usaldusest enda või oma mõistuse vastu, vaid usaldusest Jumala vastu.
Õpetussõnade kirjutaja käsib meil loota Issanda peale kogu südamest ja mitte toetuda oma mõistusele (Õpetussõnad 3:5). Kuid keegi võib küsida, kuidas ma saan teada, et minu ettekujutus sellest Jumalalt saadud teadmistest ei ole allutatud samadele inimlikele eksimustele, millele ülejäänud teadmised? Vastuse leiab juba järgmisest salmist Õpetussõnad 3:6: alistuge talle kõigil oma teedel ja ta teeb teie teed tasaseks. See tähendab – ja see on kogu Pühakirjas kajatav teema –, et ainus Olend, kes tõeliselt teab, mida Tema teab, on Jumal. Kuna me oleme piiratud, ei saa meie mõistus olla oma mõtetes või teadmistes täiesti kindel, olenemata sellest, kas oleme tõendeid vaatlevad empiirikud või kaasasündinud teadmistest sõltuvad ratsionalistid. Isegi ratsionalismi ja empiiria vaidlusesse segatud inimesed tunnistavad, et inimkogemus hõlmab nii empiiriliste andmete otsimist kui ka kaasasündinud teadmistele toetumist. Kuid iga inimene võib eksida ja kumbki teadmismeetod ei anna meile täiuslikku mõistmist. Seetõttu peame usaldama, et Jumal annab meile vajalikud vastused ja teadmised (Jk 1:5). Jumala Sõna on tõde (Johannese 17:17).
Paljudel inimestel on kõigil usuastmetel raskusi Jumala usaldamise pärast. Pärast seda, kui Iiob oli esitanud väljakutse Jumalale ja kuulnud Jumala vastust, jõudis Iiob järeldusele, et ma rääkisin kindlasti asjadest, millest ma aru ei saanud, mis on liiga imeline, et ma ei tea (Iiob 42:3). Niisugusel humanistlikul ajastul on ahvatlev uskuda, et suudame omal jõul tõusta mis tahes teadmiste kõrgusele, kui leiame lihtsalt õige meetodi. Kuid Piibel ütleb meile, et meie jõud on piiratud ja et me peame usaldama Jumalat, kui tahame kunagi rahu saada (Jesaja 26:3).
Kui küsimus ratsionalismist vs empiiriasm või mõni muu filosoofiline segadus paneb teid muretsema, pidage meeles Pauluse üleskutset usklikele: ärge muretsege millegi pärast, vaid esitage igas olukorras palve ja anumine koos tänuga oma palved. jumalale. Ja Jumala rahu, mis ületab igasuguse mõistuse, hoiab teie südameid ja mõtteid Kristuses Jeesuses (Filiplastele 4:6–7).