Kas Piibel õpetab situatsioonieetikat?

Vastus



Situatsioonieetika on moraalieetika erivaade, mille kohaselt teo moraali määrab selle kontekst. Olukorra eetika ütleb, et kui on olemas õige ja vale, siis selle määrab lihtsalt olukorra soovitud tulemus. Olukorraeetika erineb moraalirelativismist selle poolest, et moraalirelativism väidab, et pole olemas õiget ega valet. Olukorra eetika hõlmab endas eetikakoodeksit, milles iga olukorra vajaduste rahuldamine määrab, mis on õige või vale.

Kaanest kaaneni on Piibel tõsi, järjekindel ja kohaldatav. Kas Piibel õpetab, manitseb või isegi kaldub propageerima situatsioonieetikat? Lühike vastus on 'ei'. Vaatleme kolme põhimõtet: 1) Jumal on looja ja alalhoidja. 2) Kogu Jumala Sõna on tõsi. Isegi need osad, mis meile ei meeldi või millest me aru ei saa. 3) Õige ja vale määrab ja määratleb see, kes on Jumal.



1. Jumal on looja ja alalhoidja. Olukorraeetika väidab, et moraali määrab ümbrus või asjaolud. Jumala Sõna ütleb, et moraali määrab Jumala suveräänsus, kuna Tema on looja ja alalhoidja. Ja see ei ole semantika, vaid fakti küsimus. Isegi kui Jumal annaks ühele inimrühmale käsu ja keelaks selle teisele rühmale, ei põhine otsustamine, kas see on õige või vale, eetiline või mitte, olukorrast, vaid pigem Jumala käsust. Jumalal on õigus valitseda õiget ja valet. Roomlastele 3:4 öeldakse: Jumal olgu tõsi ja iga inimene valetaja.



2. Kogu Jumala Sõna on tõsi. Väita, et Piibel pooldab situatsioonieetikat, tähendaks, et selles on vigu. See pole võimalik. See ei ole võimalik numbri 1 tõttu; Jumal on looja ja alalhoidja.

3. Õige ja vale on määratletud selle järgi, kes on Jumal. Armastus on Jumala olemus. Ta ei määratle armastust mitte sellega, mida Ta teeb, vaid lihtsalt selle järgi, kes Ta on. Piibel ütleb: Jumal on armastus (1. Johannese 4:16). Armastus on isetu ja teistega arvestav ega otsi kunagi oma au ega naudingut (1. Korintlastele 13). Seetõttu, lähtudes sellest, kes Jumal on, ei saa Piibel, olles Jumala antud ja olles kõik tõsi, sisaldada eetikasüsteemi, mis iseenesest trotsiks Jumala olemust. Olukorraeetika leiab õige ja vale, et meeldida enamusele või üksikule inimesele isekusest. Armastus on vastupidine. Armastus püüab teisi julgustada ja üles ehitada.



Kaks situatsioonieetika põhiprobleemi on absoluutse tõe reaalsus ja tõelise armastuse kontseptsioon. Piibel õpetab absoluutset tõde, mis nõuab, et õige ja vale oleks püha Jumala poolt ette määratud. Ja armastus – Jumala definitsioon tõelisele, ausale, tõelisele armastusele – ei jäta ruumi isekatele või ebapuhtatele motivatsioonidele. Isegi kui keegi ütleks, et olukord nõuab ennastsalgavust, on see ikkagi inimlik, mitte jumalik otsus. Inimese põhjused otsustada, mis on parim, ilma tõelise armastuseta, on põhimõtteliselt isekad.

Mis juhtub siis, kui asjad näivad õiged, kuid Jumal ütleb, et need on valed? Peame usaldama Jumala suveräänsust ja uskuma, et Jumal teeb kõik nende hüvanguks, kes Teda armastavad ja kes on kutsutud Tema eesmärgi kohaselt (Rm 8:28). Kui me kuulume Kristusele, on Jumal andnud meile oma Vaimu (Jh 16) ja Tema kaudu saame aru, mis on õige ja mis vale. Tema kaudu oleme veendunud, julgustatud ja juhitud õigusele. Tõsine soov teada saada asja tõde koos Jumala otsimisega saab tasu Jumala vastusega. „Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad kõhu täis” (Matteuse 5:6).