Kas kõik õitsengukuulutajad on šarlatanid ja/või valeõpetajad?

Kas kõik õitsengukuulutajad on šarlatanid ja/või valeõpetajad? Vastus



Enne kui saame sellele küsimusele tõsist tähelepanu pöörata, peame kõigepealt määratlema selle mõiste õitsengu kuulutajad . Erinevatel teenistustel on evangeeliumi tutvustamisel erinev lähenemine. Näiteks abiorganisatsioonid rahuldavad puudustkannatavate inimeste füüsilisi vajadusi, tunnustades samal ajal Jeesust. Mõned võiksid tõlgendada seda lähenemist kui õitsengu kuulutamist, sest paljud vaesunud inimesed võrdsustavad kristlust lääneliku õitsenguga. Nad võivad vastata evangeeliumi sõnumile, kuigi nende tegelik motivatsioon on olla jõukas. Enamiku abiorganisatsioonide jaoks on füüsiliste vajaduste rahuldamine siiski vaid osa kogu inimese teenimisest. See on vahend, millega kristlased teenivad õiguse rääkida haiget tegevate inimeste vaimsetest vajadustest. Kuid õitsengu kuulutamisel esitletakse Jeesust kui piletit täiuslikule tervisele ja rahalisele rikkusele. Tõeline evangeelium on eemaldatud oma fookusest igavikule ja taandatud vahendiks, mille abil igaüks saab praegu kogeda oma parimat elu. Seda sõnumit käsitleme selles artiklis.






Vanas Testamendis räägib Jumal palju oma teenijate õnnistamisest maise tervise, rikkuse ja auga (nt 1. Moosese 12:2; 3. Moosese 26:3–12; 5. Moosese 7:11–15; 30:8–9; 1 Kuningate 3:11–14). Materiaalsed õnnistused olid osa Iisraeli mosaiigi- ja maalepingust. Uue Testamendi fookus on aga igavestel, mitte maistel tasudel.



Mitte iga jutlustaja, kes õpetab õnnistusrõõmu, ei ole õitsengu jutlustaja. Jumal lubab õnnistust neile, kes Teda ustavalt teenivad ja järgivad Tema seadusi (Psalm 107:9; Malakia 3:10–11; Markuse 10:29–30). Kuid jutlustaja, kes esitleb Jumalat kui a tähendab mille abil saame maist rikkust hankida, on õitsengukuulutaja ja valeõpetaja. See õpetus kujutab Kõigeväelist Jumalat kui lõbusat jõuluvana, kelle peamine eesmärk on inimeste õitseng ja nende unistuste elluviimine. Heaolu jutlustamisel on tõeline täht inimene – mitte Jumal.





Heaoluõpetajad kasutavad selliseid mõisteid nagu usk , positiivne ülestunnistus , või visualiseerimine vabastada küllus, mis Jumalal on varuks. Sageli meelitavad sellised jutlustajad kuulajaid sellesse teenistusse külvama, lubades sellelt investeeringult külluslikku tulu. Evangeelium ei ole midagi enamat kui ümberpakendatud ruttu rikkaks skeem, kus ministrid saavad kuulajatest rikkamaks. Sageli kutsutakse Kristust vastu võtma jumalateenistuse lõpus, mis on põhinenud üksnes õnnistusel ja positiivsusel. Vaatamata ülekaalukatele vastustele kutsele, tuleb küsida: kas vastajad alistuvad Piibli Jeesusele või enda uuele ja täiustatud versioonile?



Üleminek tõelt veale võib olla peen ja mõned heatahtlikud jutlustajad on sellesse sattunud. Peame olema ettevaatlikud, et mitte hinnata jutlustaja kogu sõnumit ainult ühe või kahe jutluse põhjal. Kui aga kõneleja platvormil domineerib jultunud õitsengujutlus, on see vaid katse muuta ahnus ja materialism vaimselt kõlama. Efeslastele 5:5 on tugevad sõnad ahnetele inimestele: Selles võite olla kindlad: ühelgi ebamoraalil, ebapuhtal ega ahnel inimesel – niisugune on ebajumalakummardaja – ei ole pärandit Kristuse ja Jumala kuningriigis. Kuigi me peaksime paluma, et Jumal hoolitseks meie vajaduste eest, ja ootame, et ta seda teeks (Filiplastele 4:19), hoiatas Jeesus meid, et me ei peaks koguma maist rikkust. Pigem peaksime koguma varandust taevasse (Luuka 12:33).

Jõukuse jutlustajate tasakaalustamata keskendumine maisele aardele on otseses vastuolus paljude kirjakohtadega, mis hoiatavad meid mitte ihaldama rikkusi (Õpetussõnad 28:22; 2. Timoteosele 3:2; Heebrealastele 13:5). Esimene salm Timoteosele 6:8–10 räägib otseselt sellisest õpetusest: Aga kui meil on toitu ja riideid, siis oleme nendega rahul. Kuid need, kes soovivad saada rikkaks, langevad kiusatusse, lõksu, paljudesse mõttetutesse ja kahjulikesse ihadesse, mis viivad inimesed hävingusse ja hävingusse. Sest rahaarmastus on igasuguste kurjade juur. Just selle iha tõttu on mõned usust eemale eksinud ja end paljude piinadega läbi torganud. Kui me keskendume maisele rikkusele, ei järgi me Pühakirja õpetusi.

Kui jutlustaja sõnumis domineerib õitsengupüüdlus, võib ta olla keegi, kelle eest Pühakiri hoiatab. Järgmised on mõned paljude õitsengujutlustajate või valeõpetajate ühised jooned:

• Tema sõnumite tuumaks on alati Jumala soov kõiki õnnistada.
• Jeesuse sõnu enesesalgamise, risti võtmise või lihale suremise kohta mainitakse vähe, kui üldse, (Luuka 9:23; Matteuse 10:38, 16:24).
• Peaaegu kogu nende õpetus keskendub pigem lihalike soovide rahuldamisele kui vaimsele muutumisele (Rm 8:29).
• Kuulekust Jumala käskudele mainitakse harva kui Tema õnnistuse eeltingimust (Jeremija 18:10).
• Positiivne mõtlemine endast ja oma olukorrast võrdsustatakse sageli usuga ja seda esitatakse kui vahendit, mille abil on võimalik saada rahalist õnnistust.
• Märkimisväärselt puudub igasugune õpetus selle kohta, et uskliku elus on vaja kannatusi (2Timoteosele 2:12; 3:12; Roomlastele 8:17; Filiplastele 1:29).
• Sõnumi positiivsetes lubadustes tehakse väga vähe vahet Jumala laste ja päästmatute vahel (Malakia 3:16–18; Roomlastele 9:15–16).
• Kõneleja proovib harva mis tahes tõelist piibliõpetust, mis ei toeta pidevat positiivsuse ja õnnistuse sõnumit (1. Korintlastele 3:1–3).
• Ta hoiab eemale kirjakohtadest, mis on vastuolus sõnumi positiivse keeruga (2. Timoteosele 4:3).
• Jumalateenistuse isiklik varandus ületab sageli tema koguduse keskmise elustiili (Psalm 49:16–17).
• Ainsad Jumala omadused, mida kunagi mainitud, on armastus ja suuremeelsus. Tema pühadusele, õiglusele ja õigusele pööratakse vähe tähelepanu (Efeslastele 4:22–23).
• Kunagi ei mainita ei Jumala viha patu vastu ega tulevast kohtuotsust (Rm 2:5; 1. Peetruse 4:5).
• Ainsad pattud, millest pikemalt räägitakse, on negatiivsus, vaesus või inimese suutmatus endasse uskuda (1. Korintlastele 6:9–10; Filiplastele 3:3).
• Rõhutatakse andeksandmist, kuid väga vähe selgitatakse meeleparandust, mis oli Jeesuse ja jüngrite jaoks nii oluline (Matteuse 4:17; Markuse 6:12; Ap 2:38).
• Usupalvet nimetatakse sageli vahendiks, mille abil inimesed ei jäta Jumalale muud valikut, kui mind õnnistada (Iiob 40:1–2).

Kristluses on toimunud väike nihe evangeeliumi versiooni poole, mida apostlid ei tunneks ära. Inimesed on muutumas piibellikult kirjaoskamatuks ja seetõttu võivad neid kergesti mõjutada jutlustajad, kes tunduvad küll Pühakirja tundvat, kuid moonutavad seda, et see ahvatlevamalt kõlaks. Need jutlustajad tõmbavad ligi tohutuid rahvahulki, täpselt nagu Jeesus tegi, kui Ta toitis tuhandeid (Matteuse 14:21), ravis haigeid (Markuse 1:34) ja tegi imesid (Johannese 6:2). Aga kui Jeesus hakkas õpetama evangeeliumi raskeid tõdesid, pöördusid paljud tema jüngrid ära ega järginud teda enam (Johannese 6:66). Populaarsuse kahanemine ei pannud Jeesust oma sõnumit nõrgenema. Ta jätkas tõe õpetamist, kas see meeldis inimestele või mitte (Johannese 8:29). Niisamuti vabastas apostel Paulus end efeslaste ees järgmiste sõnadega: Seepärast tunnistan ma teile täna, et ma olen kõigi verest süütu, sest ma ei hoidunud teile kuulutamast kogu Jumala nõu (Ap 20:26). –27). Kui tänapäeva heaoluõpetajad järgiksid Jeesuse ja Pauluse eeskujusid, võiksid nad olla kindlad, et nende tegusid ei põletata kohtupäeval (1. Korintlastele 3:12–15).



Top